Kasutatud autode turg ja pettused

Eestis on arvel üle 700000 sõiduki. Ja ühe aasta jooksul toimub umbes 120000 omanikuvahetust. See tähendab, et üsna paljud meist puutuvad aeg ajalt kokku teemaga “auto ost” ja “auto müük”.

Ma olen juba aastaid sellel teemal häälekalt sõna võtnud ning minu ideed ja kogemused tulenevad enda varasematest tegemistest. Teema puudutab selgelt ka Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa inimesi. 2012. aastal asutasime kahekesi autode ostueelse kontrolli teenust pakkuva firma Automaakler, aastal 2020 avasin blogi Autoärikas ning aastal 2020 rajasin kasutatud autode E-POE Autoringlus. Need kogemused on mulle korduvalt ja väga lähedalt näidanud, et mis turul tegelikult toimub. See on valdkond, kus ma olen kindlasti praktik, mitte teoreetik. Aga lähme nüüd teema juurde!

Paljudel Hiiumaa, Saaremaa ja Läänemaa inimestel on auto hädavajalik liiklusvahend. Valimisringkonna nr 5 inimesed sooritavad oma auto ostu tihti Tallinnast (vahel ka Tartust). Olgu siis müüjaks ettevõte või eraisik. Lihtsalt Tallinnas ja Tartus on turg palju suurem ja seal on valikut. Kuid miks kuuleme me alalõpmata lugusid sellest, et “ostsin linnast auto ja sain lüpsi”. Meil kõigil on keegi, kellel on just selline lugu rääkida. Aga mis siis valesti on või miks inimesed petta saavad? 

90ndatel ehk Eesti taasiseseisvumisjärgsel ajal tekkisid ka esimesed kasutatud Lääne autosid müüvad ettevõtted. Müügistiil oli üldiselt karm - äritegevus oli üles ehitatud avariide “kinnimätsimisele”, vigade peitmisele ja läbisõidu kerimisele. Just selliseid autosid oli Euroopast lihtne leida ja soodne osta. Nii tegutsedes sai auto eest rohkem raha ning ostjal puudus võimalus ka sõiduki seisukorras ja ajaloos veenduda, kui tal ei olnud just endal kõik vajalikud oskused olemas. 

Kerides ajas edasi aastasse 2023, on olukord küll palju parem, kuid minule üllatuseks on endise stiiliga tegutsevad ettevõtted turul ka täna alles. Lisaks on massiliselt tekkinud eraisikuid, kes tegelikult ei ole eraisikud, kes vahel oma autot müüvad, vaid on automüüjad, kes ei tegutse ettevõttena. Niiöelda “vanakooli” müügiplatside hulgas on neid, kes tänaseni on kogu oma tegevuse üles ehitanud valetamisele ja info moonutamisele. Ja miks seda tehakse? Selleks, et tõsta oma kauba hinda. 

Läbisõidu “mahakerimine” oli veel paar aastat tagasi väga levinud protseduur. Transpordiamet ei saanud ka midagi teha, sest nemad vaatasid lihtsalt auto läbisõitu ning fikseerisid selle mida nägid. Ja oli tavaline, et 370000km sõitnud auto muutus Eestisse jõudes 185000km sõitnud autoks. Võiks ju mõelda, et ah mis seal ikka, et oli mis oli. Aga tegelikult on tegu kõige otsesema vargusega. Sama näite puhul maksaks 370000 läbisõiduga auto oluliselt vähem, kui 185000 läbisõiduga auto. Näitu moonutades aga on võimalik küsida rohkem sõitnud auto eest vähem sõitnud auto hinda. Tegu on vargusega. Lihtsalt raha ei varastata nii, et see oleks nähtav.

Eestil on tänaseks koostöö teatud riigi maanteeametitega ning enam ei ole võimalik nendest riikidest saabunud autode läbisõidunäitu muuta. Nende riikide hulgas on kindlasti Soome ja Rootsi, vist ka Läti, Leedu, Taani, Holland ja Belgia. Saksamaa osas mul info puudub. Prantsusmaa ja Itaaliaga viimase info kohaselt sellist koostööd ei ole. Lisaks on nendes maades tihti autode ajalugu puudulikult salvestatud ning sellest koostööst ei pruugi ka kasu olla. Ehk siis mida see tähendab? See tähendab, et endiselt saab näitu manipuleerida, lihtsalt mitte kõigi autodega.

Hollandis näiteks on odomeetri näidu kerimine rangelt karistatav. Tänu sellele ka seda ei tehta. Eestis ei ole see karistatav ning näiteks www.kerimine.ee lehelt saab seda vabalt tellida. Kuidas lugejale tundub? Kas nõustud minuga, et me oleme ajast 20 aastat maas? 

Mida tegema peaks? Mul on siinjuures mitu ettepanekut.

1. Auto läbisõidu muutmine ärilise kasu saamise eesmärgil karistatavaks. Läbisõidu muutmine saab olla lubatud vaid erandjuhtudel, mis on võimalik kõik paika panna.
2. Ma teeks sellise seaduse, et näiteks kuni 3000€ hinnaga autode müügil ei laiene senisel kujul pretensiooni esitamise õigus. Nimetatud kaup on arvatavasti 15+ aastat vana ja sõitnud palju kilomeetreid ning ilmselgelt vajab remonti ja hooldust tulevikus. See ei tohiks olla müüa vastutada, sest see on ette teada.
3. Ma kontrolliksin tihedamini probleemseid automüügiettevõtteid (need andmed on riigil aastatega kogunenud). Ettevõttelt ostes on tarbijal 2 aasta jooksul õigus esitada pretensioon. Kaup peab vastama eeldustele (auto peab sõitma, käivituma ja pidurdama jne), kuid sellest hiilitakse kõrvale. Ettevõttena tegutsevad vanakooli automüügiplatsid müüvad autosid tihti eraisikutena, et vältida vastutust. Ja vastutust on vaja vältida, sest nimetatud autode puhul on väga palju, mida varjata. Sellised firmad on saanud hoiatusi, trahve ja noomitusi, kuid ometi nad tegutsevad täna edasi ja petavad inimesi. Kontrollide käigus tuvastatud rikkumiste osas tuleb järk-järgult karistusi karmistada. Tänased karistused ei ole kahjuks tulemust toonud. Kui keegi on keritud läbisõiduga auto müügiga korduvalt vahele jäänud, siis miks ta saab äritegevust jätkata???
4. Ostjaid tuleb informeerida võimalikest ohtudest. Seda on mõned aastad tagasi küll tehtud, kuid on aeg teha uuesti ja suuremalt. Ostjate käitumine näitab selgelt, et ohtudest ei olda teadlikud. Paljud sooritavad ostu kuskil kahtlase müügiplatsi keskel ilma proovisõiduta (sest müüja ei võimalda, kuna autol ju ei ole numbreid küljes) ja ilma tehnilise kontrollita. Nii ei tohiks autot mitte kunagi osta.

Kui teema pakub huvi, siis loe lisa minu teisest blogist www.autoarikas.ee. Samuti olen rääkinud sellel teemal ka oma autoalases Youtube kanalis www.youtube.com/autoringlus.

Lõpetuseks - minu hinnangul oleme me kahjuks selle valdkonnaga ajast 20 aastat maha jäänud, kuid õnneks on olukord lahendatav ja see on ka riigile suhteliselt soodne. Ning pea meeles, et kui hakkad ostma kasutatud autot, siis palun varu aega ja kannatust ning ära tee mitte ühtegi tehingut ilma, et oleksid saanud teha pika proovisõidu ja soovitavalt mingigi tehnokontrolli (näiteks ülevaatuspunktis).

Palle Kõlar 593

EKRE Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa kandidaat